Reitinguagentuurid ja nende roll ning võim: kuidas 3 agentuuri (Moody’s, S&P, Fitch) töötavad, nende mõju finantsturgudele ning seotud vastuolud

Kujuta ette maailma, kus sa peaksid laenama raha inimeselt, keda sa ei tunne. Enne kui sa seda teed, tahaksid sa teada tema maksevõimet ja usaldusväärsust. Kas ta on kohusetundlik maksumaksja? Kas tema sissetulek on stabiilne? Just sellises rollis on finantsmaailmas reitinguagentuurid. Need on justkui usaldusväärsed eksperdid, kelle arvamust kuulatakse ja kelle hinnangutel on sügav mõju nii riikide kui ka suurkorporatsioonide finantskäitumisele.

Kuid kes on need hiiglased? Peamiselt räägime kolmest suurest: Moody’s, Standard & Poor’s (S&P) ja Fitch Ratings. Need kolm agentuuri kontrollivad üle 90% globaalsest reitinguturust ning nende tegevus mõjutab praktiliselt kõiki, alates suurinvestoritest kuni tavainvestoriteni, kes ostavad näiteks valitsuse võlakirju.

Kuidas reitinguagentuurid töötavad?

Reitinguagentuuri peamine ülesanne on anda hinnang laenuvõtja krediidivõimelisusele ehk võimele oma kohustusi täita. See kehtib nii ettevõtete kui ka riikide puhul. Nad analüüsivad põhjalikult laenuvõtja finantsseisundit, võlakoormust, sissetulekuid, turupositsiooni ja ka tulevikuväljavaateid. Riikide puhul vaadatakse lisaks majanduse struktuuri, poliitilist stabiilsust ja valitsuse poliitikat.

Analüüsi tulemus väljendatakse reitingus, mis on lihtne tähekombinatsioon. Kõige levinumad reitinguskaalad on kolmel agentuuril sarnased:

AAA / Aaa: Suurim krediidivõimelisus, praktiliselt olematu risk maksekohustuste täitmata jätmiseks. See on parim võimalik reiting.
AA / Aa: Väga kõrge krediidivõimelisus, risk on väga väike.
A: Kõrge krediidivõimelisus.
BBB / Baa: Hea krediidivõimelisus, kuid keskpikas perspektiivis võivad majandustingimused seda mõjutada. See on madalaim reiting, mis kuulub nn investeerimisjärku (investment-grade).
BB / Ba ja madalamad: Kuuluvad spekulatiivsesse järku (junk bonds / non-investment grade). Nende puhul on maksejõuetuse risk märkimisväärne.

Reitinguagntuurid jälgivad pidevalt olukorda ja nende antud reitingud võivad muutuda. Kui majandusolukord halveneb, võib reiting langeda. Vastupidi, stabiilsuse ja kasvu korral võib reiting tõusta. Reitingutele lisatakse sageli ka tuleviku väljavaade (outlook): positiivne, stabiilne või negatiivne.

Reitingute mõju finantsturgudele

Reitingutel on tohutu mõju, sest need on investorite jaoks oluline indikaator. Enamik suuri institutsionaalseid investoreid, nagu pensionifondid ja kindlustusseltsid, on kohustatud investeerima ainult investeerimisjärgu reitinguga võlakirjadesse. See on osa nende riskijuhtimise poliitikast.

Võlakirjade tootlus ja hind: Kui ettevõtte või riigi reiting langeb, näiteks investeerimisjärgust spekulatiivsesse, peab see laenu saamiseks pakkuma investoritele kõrgemat intressi (tootlust). Kõrgem intress kompenseerib suurenenud riski. See tähendab aga, et laenamine muutub kallimaks. Mida madalam reiting, seda kõrgem on tavaliselt intressimäär.
Kapitali kättesaadavus: Reitingu langus võib kaasa tuua olukorra, kus paljud institutsionaalsed investorid on sunnitud oma võlakirju müüma, mis omakorda vähendab laenuvõtja likviidsust ja raskendab tulevaste laenude kaasamist.
Majanduslik stabiilsus: Positiivne reiting peegeldab majanduslikku stabiilsust, meelitades välisinvesteeringuid ja soodustades kasvu. Negatiivne reitingu väljavaade võib aga toimida ennetava hoiatusena, andes signaali, et riik või ettevõte on potentsiaalsete probleemide ees.

Reitinguagentuuridega seotud vastuolud ja kriitika

Vaatamata oma olulisele rollile on reitinguagentuurid saanud aastate jooksul palju kriitikat. Nende peamised vastuolud on seotud nii huvide konfliktidega kui ka küsitavate otsustega.

Huvide konflikt: reitinguagentuuride teenuse eest maksab reitingut taotlev laenuvõtja ise. See tekitab ilmselge huvide konflikti. Kriitikud väidavad, et agentuurid võivad olla motiveeritud andma laenuvõtjatele paremaid reitinguid, et mitte klienti kaotada. See oli üks peamisi süüdistusi 2008. aasta finantskriisi järel, kui paljud nn kõrge reitinguga (AAA) keerukad finantstooted osutusid väärtusetuteks.
Aeglane reageerimine: Sageli on agentuure kritiseeritud liiga aeglase reageerimise eest. Reitingud langevad tihti alles siis, kui majanduslikud probleemid on juba avalikud ja kõik teised turuosalised on nendest teadlikud.
Võim ja monopol: Kuna need kolm agentuuri kontrollivad turgu, on nende hinnangutel tohutu mõju. Üksik agentuuri otsus võib vallandada turul paanika, mis mõjutab miljonite inimeste sääste. Näiteks 2011. aastal alandas S&P Ameerika Ühendriikide reitingut, mis tekitas lühiajalise turušoki, kuigi teised agentuurid hoidsid reitingu kõrgel.

Loomulikult, lisame artiklile veel ühe olulise sektsiooni, mis süveneb reitinguagentuuride rolli hiljutiste majanduskriiside kontekstis ja selgitab, miks nende tegevus on olnud nii vastuoluline. See annab lugejale kriitilisema ja ajaloolisema vaatenurga.

Reitinguagentuuride roll 2008. aasta finantskriisis

Reitinguagentuuride volitused ja eetilised küsimused tõusid rambivalgusesse eriti teravalt 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi ajal. See sündmus paljastas reitingusüsteemi suuri puudusi ja tekitas küsimuse, kas agentuurid on osa probleemist või lahendusest.

Kriisi peamine põhjus oli subprime hüpoteeklaenude turu kokkuvarisemine Ameerika Ühendriikides. Pangad andsid laene inimestele, kellel oli madal maksevõime, pakendades need laenud keerukateks finantstoodeteks (näiteks CDO-deks ehk collateralized debt obligations). Hämmastav on aga see, et isegi kõige riskantsemad neist toodetest said reitinguagentuuridelt AAA reitingud, mis on mõeldud ainult kõige turvalisematele investeeringutele.

Kui eluasemeturg kokku varises ja laenud muutusid maksejõuetuks, kukkusid ka AAA-reitinguga finantstooted väärtusetuks. Investorid, kes olid usaldanud reitinguagentuuride hinnanguid, kaotasid miljardeid.

See viis järelduseni, et agentuurid olid kas:

Ebapädevad hindama uusi ja keerulisi finantsinstrumente.
Motiveeritud andma kõrgeid reitinguid, et mitte kaotada kliente (pangad, kes finantstooteid müüsid ja agentuuridele teenustasu maksid). See oli klassikaline huvide konflikt, mis seati avaliku ees kahtluse alla.

Kriisi järel kritiseeriti agentuure laialdaselt ja nad olid sunnitud oma metoodikaid ja sise-eeskirju reformima. Valitsused ja reguleerivad asutused, nagu näiteks Ameerika Ühendriikide Väärtpaberi- ja Börsikomisjon (SEC), hakkasid agentuuride tegevust palju rangemalt kontrollima.

See ajaloopeatükk on oluline, kuna see näitab, et reitinguagentuurid ei ole lihtsalt objektiivsed analüütikud, vaid süsteemi osa, millel on nii tohutu võim kui ka suur vastutus. See tuletab investoritele meelde, et pimesi usaldamine võib olla äärmiselt ohtlik.

Kokkuvõte

Reitinguagentuurid, eriti suured kolm, on finantssüsteemi lahutamatu osa. Nende antud reitingud on endiselt oluline indikaator investorite jaoks ja mõjutavad otseselt kapitali hinda ja kättesaadavust. Samal ajal on oluline mõista, et tegemist ei ole eksimatute jumalatega. Neil on oma puudused, huvide konfliktid ja võimu kontsentratsioon, mis nõuab pidevat kriitilist analüüsi.

Targad investorid ei vaata kunagi ainult reitinguid, vaid analüüsivad ka ise taustteavet ja teevad teadlikke otsuseid. Reitingud on kasulik tööriist, kuid need ei ole ainus tõde.