Kaubandussõjad ja tariifid: kuidas need mõjutavad investeerimisotsuseid

Kas oled viimasel ajal uudiseid sirvides märganud, kuidas üha sagedamini räägitakse kaubanduspiirangutest, ootamatutest hinnatõusudest või rahvusvahelistest majanduspingetest? Võib-olla oled isegi mõelnud, mis tegelikult nende terminite ja poliitiliste vägikaikavedude taga peitub. Üks selline vana, kuid alati aktuaalne teema, mis maailmamajanduse laineid lööb ja meie kõigi igapäevaelu mõjutab, on tariifid.

Aga mis need tariifid siis täpsemalt on? Kõige lihtsamalt öeldes on tariif maks, mille riik kehtestab piiriülestele kaupadele. See artikkel on praktiline teejuht tariifide mõistmiseks. Sukeldume koos tariifide maailma, uurime, miks ja kuidas neid kasutatakse, millised on nende kaugeleulatuvad tagajärjed nii ettevõtetele kui ka sinule kui tarbijale ja investorile. Vaatame ka ajalukku, sest mineviku õppetunnid aitavad meil tänapäeva sündmusi hoopis selgema pilguga näha.

Mis on tariifid?

Tariif on sisuliselt maks, mille riik kehtestab kas riiki sisse toodavatele kaupadele (neid nimetatakse imporditariifideks) või, kuigi harvemini, ka riigist välja viidavatele kaupadele (eksporditariifid). Igapäevases majandusarutelus ja uudistevoos räägitakse valdavalt just imporditariifidest, kuna need on levinumad ja nende mõju on laiemalt tuntav.

Tariifid ei ole kõik ühesugused. Neid on mitut liiki, millest peamised on:

Väärtuseline tariif (Ad valorem tariif): See on kõige levinum tariifi liik. See määratakse protsendina kauba deklareeritud väärtusest. Näiteks kui importautole kehtestatakse 10% tariif ja auto väärtus on 20 000 eurot, siis tariifi suurus on 2000 eurot.
Spetsiifiline tariif: See on kindel rahasumma, mis tuleb tasuda kaubaühiku (nt kilogramm, liiter, tükk) pealt, sõltumata kauba väärtusest. Näiteks võib olla kehtestatud tariif 1 euro kilogrammi imporditud suhkru kohta.
Kombineeritud tariif: Nagu nimigi ütleb, koosneb see mõlemast eelnevast komponendist – nii väärtuselisest kui ka spetsiifilisest osast.

Nüüd aga oluline küsimus: kes selle tariifi tegelikult kinni maksab? Kuigi juriidiliselt tasub tariifi piiril importija (ettevõte, kes kauba maale toob), kandub see kulu enamasti tarneahelas edasi. See tähendab, et lõppkokkuvõttes jõuab see kõrgema hinna näol tarbijani. Mõnikord, eriti kui konkurents on tihe, võib osa tariifi kulust enda peale võtta ka välismaine tootja või eksportija, et oma turuosa säilitada ja mitte hinda liiga kõrgeks ajada. Kuid rusikareegel on, et tariifid kipuvad kaupade hindu tõstma.

Miks ja kuidas tariife kasutatakse?

Riigid ei kehtesta tariife meelevaldselt. Nende taga on tavaliselt kindlad eesmärgid ja strateegiad. Vaatame mõningaid peamisi põhjuseid:

Kodumaise tööstuse kaitse (protektsionism): See on ajalooliselt kõige klassikalisem ja levinum põhjus. Tariifid muudavad imporditud kaubad kallimaks, andes seeläbi eelise kodumaistele tootjatele, kes saavad konkureerida soodsamates tingimustes. Riik võib niimoodi kaitsta näiteks oma põllumajandustootjaid välismaise odavama toodangu eest või toetada alles arenevaid tööstusharusid (“noore tööstusharu argument”).
Riigi tulude suurendamine: Eriti minevikus, kui muud maksuliigid polnud nii arenenud, olid tariifid paljudele riikidele oluline sissetulekuallikas. Tänapäeval on see arenenud riikides (sh Euroopa Liidu riikides) pigem teisejärguline eesmärk, kuid mõnedes arengumaades mängivad tollimaksud siiani eelarvetuludes tähtsat rolli.
Riikliku julgeoleku tagamine: Mõnikord kehtestatakse tariife strateegiliste sektorite kaitsmiseks. Need võivad olla näiteks kaitsetööstus, teatud kõrgtehnoloogilised valdkonnad, ravimitööstus või isegi toiduainetööstus. Eesmärk on tagada, et riik ei sõltuks kriitilistes valdkondades liialt teistest riikidest, eriti potentsiaalselt ebasõbralikest partneritest.
Vastumeetmed (retaliatsioon): Kui üks riik kehtestab tariifid teise riigi kaupadele, võib teine riik vastata omapoolsete tariifidega. Seda nimetatakse tihti “tariif tariifi vastu” poliitikaks ja see võib eskaleeruda kaubandussõjaks, kus riigid üksteise järel piiranguid kehtestavad.
Tarbijakaitse (kaudselt): Kuigi selleks on spetsiifilisemad meetmed (nagu sanitaar- ja fütosanitaarnõuded), võidakse tariife erandjuhtudel kasutada ka selleks, et piirata ohtlike, madala kvaliteediga või standarditele mittevastavate toodete importi.
Keskkonnakaitse: See on uuem ja kasvav trend. Heaks näiteks on Euroopa Liidu kavandatav süsinikupiirimaksu mehhanism (CBAM – Carbon Border Adjustment Mechanism). Selle eesmärk on maksustada teatud kaupade (nagu teras, tsement, alumiinium, väetised, elekter) importi riikidest, kus on leebemad kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramise poliitikad. Sellega püütakse vältida nn “süsinikuleket” – olukorda, kus tootmine kolib rangemate keskkonnanõuetega riikidest (nagu EL) leebemate nõuetega riikidesse, ilma et globaalsed heitkogused väheneksid. Samuti motiveerib see teisi riike oma kliimapoliitikat karmistama.

Tariifide kehtestamine ei käi üleöö. Tavaliselt teeb sellekohase otsuse valitsus või kiidab selle heaks seadusandlik organ (parlament). Rahvusvahelisel tasandil seab tariifidele ja kaubanduspoliitikale raamid Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), mille reeglitega on enamik maailma riike ühinenud. WTO eesmärk on edendada vabamat kaubandust ja lahendada kaubandustülisid. Euroopa Liidu puhul on oluline teada, et kaubanduspoliitika, sealhulgas tariifide kehtestamine kolmandate riikide suhtes, on suures osas ühenduse ühine pädevus – see tähendab, et liikmesriigid ajavad ühist kaubanduspoliitikat.

Tariifide mõju – lühiajaline ja pikaajaline doominoefekt

Tariifide mõju majandusele on mitmetahuline ja sageli vastuoluline, tekitades nii võitjaid kui ka kaotajaid. Samuti võivad mõjud lühi- ja pikaajaliselt erineda.

Mõju kodumaisele majandusele:

Tootjad: Need kodumaised tootjad, kelle kaupadele imporditariifid kehtestatakse, on esialgu võitjate poolel. Nende toodang muutub imporditud konkurentidega võrreldes suhteliselt odavamaks, mis võib suurendada nende müüki ja kasumit. Samas need tootjad, kes kasutavad oma tootmisprotsessis imporditud komponente või toorainet, kannatavad, kuna nende sisendkulud tõusevad. See võib sundida neid hindu tõstma või leppima väiksema kasumimarginaaliga.
Tarbijad: Enamasti on tarbijad tariifide tõttu kaotajad. Imporditud kaubad muutuvad kallimaks ja ka kodumaised tootjad võivad konkurentsisurve vähenedes hindu kergitada. Tulemuseks on väiksem valik ja kõrgemad hinnad, mis vähendab tarbijate ostujõudu.
Tööhõive: Mõju tööhõivele on keeruline. Kaitstud sektorites võib töökohtade arv lühiajaliselt kasvada, kuna kodumaine tootmine suureneb. Kuid teistes sektorites võib tööhõive väheneda. Näiteks kui teised riigid vastavad omapoolsete tariifidega, kannatavad eksportivad ettevõtted ja nende töötajad. Samuti võivad kannatada ettevõtted, kelle sisendkulud tariifide tõttu tõusevad, sundides neid tootmist vähendama või optimeerima. Netomõju tööhõivele on sageli vaieldav ja sõltub paljudest teguritest.
Inflatsioon: Tariifid võivad hindu laiemalt üles suruda, panustades üldisesse inflatsiooni. Kui paljud kaubad muutuvad kallimaks, peavad tarbijad rohkem kulutama, mis võib vähendada nõudlust teiste kaupade ja teenuste järele.

Mõju rahvusvahelisele kaubandusele:

Kaubandusmahtude vähenemine: Kõrgemad hinnad ja piirangud pärsivad nii importi kui ka eksporti. Globaalsed kaubavood võivad väheneda.
Tarneprobleemid ja tarneahelate ümberkorraldamine: Ettevõtted, kes on harjunud stabiilsete tarneahelatega, peavad hakkama otsima alternatiivseid turge või tootmiskohti, et tariifidest mööda hiilida või nende mõju leevendada. See võib viia tarneahelate lühenemiseni (nn nearshoring) või tootmise viimiseni sõbralikumatesse riikidesse (friend-shoring).
Kaubandussõjad: Nagu mainitud, võivad ühepoolsed tariifid kergesti esile kutsuda vastutariife, mis viivad kaubanduspingete eskaleerumiseni. Need nn kaubandussõjad kahjustavad kõiki osapooli ja tekitavad globaalses majanduses suurt ebakindlust.

Mõju globaalsetele suhetele:

Poliitilised pinged: Kaubanduskonfliktid ei piirdu tihti vaid majandussfääriga, vaid võivad üle kasvada laiemateks poliitilisteks erimeelsusteks ja pingeteks riikide vahel.
Rahvusvaheliste institutsioonide nõrgenemine: Kui suured riigid hakkavad eirama rahvusvahelisi kaubandusreegleid (nt WTO omi) ja tegema ühepoolseid otsuseid, kahjustab see multilateraalset kaubandussüsteemi, mis on aastakümneid aidanud tagada stabiilsust ja majanduskasvu.

Reaktsioonid maailmas ja tänapäeva näited: Tariifidraama lavalaudadel

Tariifid ei ole vaid teoreetiline kontseptsioon majandusõpikutes; need on vägagi reaalsed ja mõjutavad meie igapäevast elu. Vaatame mõningaid hiljutisi ja kõnekaid näiteid:

USA-Hiina kaubanduspinged: Alates 2018. aastast on maailm jälginud USA ja Hiina vahelist kaubanduskonflikti. See algas USA poolt ulatuslike tariifide kehtestamisega sadade miljardite dollarite väärtuses Hiina kaupadele, alates elektroonikast ja masinatest kuni rõivaste ja mänguasjadeni. Hiina vastas omapoolsete tariifidega USA kaupadele, eriti põllumajandussaadustele nagu sojaoad. Selle konflikti mõjud on olnud laialdased: tarneahelad on häiritud, ettevõtted on pidanud otsima alternatiivseid turge ja tootmiskohti ning globaalne majanduskasv on saanud hoobi. Kuigi pingeid on püütud leevendada, on paljud tariifid endiselt jõus ja suhe on habras. Euroopa Liit, sealhulgas kaudselt ka Eesti ettevõtted ja tarbijad, on pidanud selles konfliktis laveerima, kuna see mõjutab globaalseid hindu ja kaubavoogusid.
Euroopa Liidu süsinikupiirimaksu mehhanism (CBAM): See on üks uuemaid ja innovaatilisemaid näiteid tariifide kasutamisest keskkonnaeesmärkidel. EL plaanib järk-järgult rakendada tariifi teatud energiamahukate kaupade (esialgu teras, tsement, alumiinium, väetised, elekter ja vesinik) impordile riikidest, kus kasvuhoonegaaside heitele ei ole seatud ELiga võrreldavat hinda. Eesmärk on vältida olukorda, kus ELi ettevõtted, kes peavad maksma CO2 emissioonide eest, satuvad ebasoodsasse konkurentsiolukorda importkaupadega riikidest, kus sellist kulu ei ole. Ühtlasi soovitakse motiveerida teisi riike oma kliimapoliitikat karmistama. CBAM on alles rakendumise algusjärgus ja selle täielik mõju selgub lähiaastatel, kuid see on juba tekitanud palju rahvusvahelist arutelu.
Reaktsioonid geopoliitilistele konfliktidele: Näiteks pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal kehtestasid lääneriigid, sealhulgas EL, ulatuslikud sanktsioonid Venemaa vastu. Need hõlmasid ka mitmesuguseid impordikeelde ja tariife teatud kaupadele (nt teras, puit, alkohol), samuti ekspordipiiranguid. Venemaa omakorda vastas omapoolsete meetmetega. Sellised geopoliitilistel põhjustel kehtestatud kaubanduspiirangud on drastiliselt muutnud kaubavoogusid, hindu (eriti energiasektoris) ja sundinud ettevõtteid kiiresti kohanema.

Ettevõtted ja tarbijad ei jää sellistes olukordades passiivseteks pealtvaatajateks. Ettevõtted võivad hakata otsima uusi tarnijaid, investeerima tootmise ümberpaigutamisse (nt tagasi kodumaale või lähematesse riikidesse), muuta oma tooteid või sihtturge. Tarbijad võivad muuta oma ostuharjumusi, eelistades odavamaid alternatiive, kodumaiseid tooteid (kui need on saadaval ja konkurentsivõimelised) või vähendades teatud kaupade tarbimist.

Ajaloolised näited ja õppetunnid

Ajalugu on täis näiteid protektsionismi tõusudest ja mõõnadest ning nende tagajärgedest. Mõned neist on eriti hoiatavad:

Smoot-Hawley tariif (USA, 1930): See on ehk üks kurikuulsamaid näiteid protektsionismi kahjulikkusest. 1930. aastal, Suure Depressiooni algusaegadel, allkirjastas USA president Herbert Hoover Smoot-Hawley tariifiseaduse, mis tõstis tariife tuhandetele imporditud kaupadele rekordkõrgele tasemele. Eesmärk oli kaitsta Ameerika farmereid ja tööstust väliskonkurentsi eest. Tagajärg oli aga katastroofiline. Teised riigid vastasid kiiresti omapoolsete kõrgete tariifidega USA kaupadele. Rahvusvaheline kaubandus kukkus kokku – mõne aastaga vähenes maailmakaubandus ligi kahe kolmandiku võrra. Paljud ajaloolased ja majandusteadlased usuvad, et kuigi Smoot-Hawley tariif ei pruukinud Suurt Depressiooni otseselt põhjustada, süvendas see seda oluliselt ja pikendas kriisi. See on siiani hoiatav näide sellest, kuidas heade kavatsustega protektsionism võib viia soovimatu ja laastava tulemuseni.
Maisiseadused (Corn Laws) Suurbritannias (1815-1846): Pärast Napoleoni sõdade lõppu kehtestas Suurbritannia parlamendis domineerinud maaomanike klass nn Maisiseadused. Need seadused piirasid rangelt ja maksustasid kõrgete tariifidega odavama importvilja sissevedu, et hoida kodumaise vilja hinda kunstlikult kõrgel ja kaitsta maaomanike sissetulekuid. See tõi aga kaasa kõrged toiduhinnad, mis tabasid eriti valusalt töölisklassi ja linnarahvastikku, põhjustades sotsiaalseid rahutusi ja vaesust. Pärast aastakümneid kestnud debatte ja võitlust tühistati Maisiseadused 1846. aastal. Seda peetakse oluliseks pöördepunktiks Suurbritannia liikumisel vabakaubanduse suunas, mis aitas kaasa riigi majanduslikule õitsengule 19. sajandi teisel poolel, kuigi see oli valulik protsess kodumaistele põllumeestele.

Milliseid õppetunde me nendest ja teistest ajaloolistest näidetest saame kaasa võtta?

Protektsionism võib lühiajaliselt tuua kasu mõnele kitsale huvigrupile või sektorile, kuid pikaajaliselt võib see kahjustada kogu majandust tervikuna. See võib vähendada innovatsiooni, pärssida konkurentsivõimet ja tõsta tarbijate jaoks hindasid.
Kaubandussõdades on harva selgeid võitjaid. Enamasti kaotavad kõik osapooled, kuna kaubandusmahud vähenevad, ebakindlus kasvab ja majanduskasv aeglustub.
Kuigi täielikult piiranguteta vabakaubandus on ideaal, mida on praktikas raske saavutada ja millel võivad olla ka omad negatiivsed küljed (nt sotsiaalne ebavõrdsus, keskkonnakahjud), on avatud turud ja reeglitel põhinev rahvusvaheline kauplemissüsteem (nagu WTO püüab esindada) ajalooliselt osutunud kasulikumaks kui laialdane ja ettearvamatu protektsionism.

Tariifid ja investor – mida peaksid silmas pidama?

Kui oled investor või mõtled investeerimisele, siis on oluline mõista, kuidas tariifid ja laiemalt kaubanduspoliitika võivad Sinu portfelli mõjutada. Siin on mõned mõttekohad:

- Sektoripõhine mõju: Tariifid ei mõjuta kõiki ettevõtteid ja majandusharusid ühtemoodi.
- Importijad ja impordist sõltuvad tootjad: Ettevõtted, kes impordivad palju kaupu müügiks (nt jaemüüjad) või kasutavad oma tootmises palju importkomponente (nt paljud tööstusettevõtted), võivad tariifide tõttu kannatada. Nende kulud tõusevad, mis võib vähendada kasumimarginaale või sundida hindu tõstma, mis omakorda võib vähendada nõudlust.
- Eksportijad: Ettevõtted, kes müüvad suure osa oma toodangust välisturgudele, on haavatavad vastutariifide suhtes. Kui sihtriik kehtestab nende toodetele tariifid, muutuvad need seal kallimaks ja vähem konkurentsivõimeliseks.
- Kodumaised konkurendid impordile: Need ettevõtted, kes konkureerivad koduturul importkaupadega, võivad lühiajaliselt võita, kui välismaistele konkurentidele kehtestatakse tariifid.
- Turuvolatiilsus: Uudised tariifide kehtestamisest, kaubandusläbirääkimiste katkemisest või kaubanduspingete eskaleerumisest tekitavad turgudel sageli ebakindlust ja volatiilsust. See võib mõjutada aktsiahindu (eriti vastavates sektorites või riikides), valuutakursse ja ka toorainehindu.
- Hajutamise tähtsus: See on investeerimise kuldreegel, mis kehtib ka siin. Ära pane kõiki mune ühte korvi. Hajuta oma investeeringuid geograafiliselt (erinevatesse riikidesse ja regioonidesse) ja sektorite lõikes. See aitab maandada riske, mis tulenevad ühe konkreetse riigi või sektori kaubanduspoliitilistest otsustest.
- Pikaajaline vs lühiajaline perspektiiv: Kaubanduspoliitika võib olla muutlik ja poliitilised tuuled võivad kiiresti pöörduda. Pikaajaline investor peaks keskenduma eelkõige ettevõtete fundamentaalnäitajatele – nende ärimudelile, konkurentsieelistele, finantsseisule ja kohanemisvõimele – mitte niivõrd lühiajalistele poliitilistele tõmbetuultele. Samas tuleb olla teadlik, et pikaajalised protektsionistlikud trendid või olulised muutused globaalsetes kaubandussuhetes võivad muuta teatud turgude või sektorite atraktiivsust ka pikas plaanis.
- Jälgi uudiseid ja analüüse: Hoia end kursis oluliste kaubanduspoliitiliste arengutega ja loe usaldusväärseid analüüse nende potentsiaalse mõju kohta. See aitab Sul teha teadlikkumaid investeerimisotsuseid.

Kokkuvõte

Nagu nägime, on tariifid keeruline ja mitmetahuline majanduspoliitiline tööriist. Neil on potentsiaali kaitsta kodumaist tööstust ja tuua riigile tulu, kuid samal ajal võivad need tõsta tarbijate jaoks hindu, kahjustada eksportijaid, vähendada üldist heaolu ja tekitada rahvusvahelisi pingeid. Ajalugu on näidanud, et protektsionismil võivad olla tõsised negatiivsed tagajärjed, eriti kui see muutub laialdaseks ja viib kaubandussõdadeni.

Millised on siis tulevikutrendid? Viimastel aastatel oleme näinud märke protektsionismi mõningasest kasvust ja globaliseerumise seniste põhimõtete ümbermõtestamisest. Geopoliitilised kaalutlused mängivad kaubandussuhetes üha suuremat rolli. Riigid mõtlevad rohkem strateegilisele autonoomiale ja tarneahelate kindlusele. Samas on maailmamajandus ja rahvusvahelised tarneahelad niivõrd sügavalt integreerunud, et nende täielik lahtiharutamine oleks äärmiselt kulukas ja keeruline, kui mitte võimatu. Tõenäoliselt näeme tulevikus jätkuvalt tasakaalu otsimist vabakaubanduse ideaalide ja protektsionistlike surveavalduste vahel, kusjuures fookusesse võivad tõusta rohkem selektiivne protektsionism teatud strateegilistes sektorites ja regionaalsed kaubandusblokid.

Sinu kui informeeritud kodaniku, tarbija ja võimaliku investori jaoks on oluline mõista neid dünaamikaid. Tariifid on vaid üks pusletükk suures ja pidevalt muutuvas majanduspildis, kuid selle tükikese mõistmine aitab Sul paremini navigeerida tänapäeva keerulises maailmas ja teha teadlikumaid otsuseid, mis mõjutavad Sinu rahakotti ja tulevikku.